uus algus

Mõtlesin, et kuna võib-olla kellelegi pakub isegi huvi, mis minu elus siin Soomes toimub, siis peaks paar rida vahepeal ikka kirja ka panema. Ja ometigi peab ju oma mölapidamatust välja elama. Ma tegelikult kirjutan igapäevaselt oma päris päevikusse ka, niiet palun ärge olge kurjad, kui daily siit mingit uut asja ei leia eest. Ega nii põnev ka pole. :P

Tegelikult praegu on hästi naljakas olla. Ma olen üksinda kodus, ema on Eestimaal. Ta peaks homme tagasi jõudma. Ma olen suht tubli olnud täna - hommikul koristasin kogu korteri ära tolmuimejaga ja nüüd vahelduva eduga olen üritanud oma inglise keele järjekordset raamatut lugeda (kolmas juba selle kooliskäidud aja jooksul), aga see on eriti nilbelt raskes keeles kirjutatud ja jube kaua aega võtab lugemine. Ja mis kõige õudsem, see raamat mõjub mulle nagu täielik unerohi! Emily Bronte(e peal on ö täpid ka) "Wuthering Heights". Iseenesest sisul pole väga vigagi. Mingit armastuslugu ta jutustab.

Nii, minu siiamaani Soomes oldud elust siis. Kool algas mul suhteliselt vara, võrreldes kodumaaga. Selleks ajaks, kui teie koolipinki nühkima hakkasite, olin mina juba uue reshiimiga ära harjuda jõudnud. 14.august oli see kuupäev, kui minul esimene koolipäev oli. Esimene koolipäev piirdus ainult aktuse ja klassijuhatajatunniga. Aktus ei olnud midagi pidulikku, direktor rääkis, et ta oli vahepeal vanaisaks saanud (kogu kool juubeldas - erinevalt RaMist on direktor autoriteet..) ja siis, et kooli territooriumil ei tohi suitsetada. See oli enam-vähem kõik.

Klassist ma teadsin suuremat osa inimesi juba enne, kuna ma olin nendega Voionmaan Koulus koos käinud. Seega mingit väga suurt matsu täiesti võõrasse keskkonda minemisega ei olnud. Kui väga aus olla, siis ei ole ma tänaseni ära ühendanud, et ma üldse ära kolisin Eestist ja nüüd totaalselt teises kohas elan. Kummaline. Uue kooli shokki polnud ka. Mis toimub? Aga siiski, uusi tuttavaid palju ja rohkemgi veel. Esmapilgul tundus kenade isaste olevuste eksistents kuidagi küsitav, aga üks kena tüüp jäi silma küll. Tema juurde me jõuame veel tagasi!:D

IB ei ole kahjuks mingi naljategemine (see on see rahvusvaheline süsteem, milles ma õpin). Esimest korda elus tunnen motivatsiooni kooliskäimiseks, aga meelakkumine see just tõesti pole...

Hmm, mis seal ikka. Elu on tegelikult ühesugune igal pool. Siiamaani on mul pidevalt käed-jalad suht tegevust täis olnud ja koduigatsust pole tulnud. Mõndasid inimesi ehk tahaks väga näha, aga need, kes on igatsemist väärt, jäävad alles ka siis, kui ma kuskil täiesti karuperses olen (mis suht toimub praegu), ma vähemalt loodan. See koduigatsuse teema on ilmselt seotud sellega, et ma ei ole ära ühendanud oma teise riiki kolimise teemat. Aga jah, võib-olla on ka nii parem. Ma arvan, et esimene mats tuleb mul siis, kui ma sügisvaheajal Eestisse lähen tagasi. Ei taha väga, kui nüüd ausalt öelda. Ma loodan, et asjad halvaks ei lähe siis. Õnneks tuleb Juulia minuga suure tõenäosusega Eestisse kaasa ja siis, kui mul tükike Soomet on olemas, ehk ei ole nii kummaline see tagasiminek. Mentaalselt frustreerivaks ei taha ma seda lasta.
Soomlased on ka peoloomad.

Ja teate, kui palju talutavamaks teeb igapäevaelu fakt, et sul on Keegi, kelle peale mõelda ja kes toob totaka naeratuse näole ka kõige masendavamal hetkel. (Mäletate, ma mainisin ühte kena poissi, kes mulle esimesel päeval silma hakkas? Tema on Marko. Minu Mr.Brightside. Elu käib kummalisi radasid pidi - järjekordselt olen ühe muusiku otsa koperdanud ja see juhtus enne, kui ma teada sain, et ta muusik on. Heh, ma olen vist krooniline selle koha pealt.)

Mulle meeldib see, et ma praegu elan kuuenda korruse korteris, minu toast on järvevaade ja mul on ainult 15 minutit rahulikult kooli kõndida! Väga superluksuslikult mugav. Tulge külla!:)

Kirjutada ja joonistada võib mulle ka. Aadress on siin:
Schaumanin Puistotie 15 B 48
40100 Jyväskylä
Finland

Siin on palju katuseid, mida mööda käia.

Huvitav, kuidas teil seal elu läheb?