mismõttes nagu

Mul on nii kahju meel, et ma ei ole "mismõttes nagu" ammu öelda saanud. Inglise keeles ei ole sellele veel head sünonüümi leidnud. Mul on probleeme sellega, et ma oskaksin hinnata, palju süüa korraga. xD.
Aga täna ma kavatsen tubli olla ja mõne aja pärast jõusaali ja ujuma minna. Natuke ma juba olin hea. Ma lugesin oma inglise keele raamatut veidi. See ei olegi nii kohutav, kui mul alguses emotsioon sellega oli.
Nagu inimestel vahepeal on vitamiinipuudus, arvan mina, et mul on:
a) hellusepuudus
b) alkoholipuudus
c) eesti keelsete raamatute lugemise aja puudus
d) Evil killer robot says:
hi its marko here and i just wanted to wish you a nice day! puudus
e) ilgelt nõmedate naljade puudus
f) no ja see väike nümfomaan minus on ka siganälgas.

If you excuse me now, I'm gonna go home and have a heart attack.

Cheers.

PS. Ema läheb reedel nädalaks ajaks ja üheks päevaks ära!

Juulia helistas mulle enne. Ta viidi eile Helsinkis haiglasse. Ma ei tea, see on imelik. Ma mäletan oma unest tungivat emotsiooni, et ma pean temaga ühendust võtma ja siis, kui ta mulle helistab, saan ma teada, et ta oli haiglas. Ta oli kokku kukkunud lambist - midagi epilepsiahoo sarnast, aga tal pole seda haigust üldiselt. Väga kummaline ja kohutav. Õnneks on tal praegu kõik enam-vähem normis. Haiglas tehakse veel teste ja muud.
This is more than scary.

now how normal is that!?

I think I'm the person who has the worst and the weirdest dreams on Earth. How normal is that I see my classmate Juulia and Bruce Willis baptising me?! And the most fun part about it was that I realised that I was dreaming at night, during the dream. I remember the feeling being relatively amusing. I remember I laughed and I was thinking I must tell this story to Juulia. And I did. I sent her a text message, but she hasn't answered.
Maybe I need some "special treatment"?

And by the way - where are we standing with Marko now? We decided to be friends only from now on. The thing is, that he's got a thing with this girl Henna, who is also his best friend... But it's probably not going to work out between these two guys. Okay, I can't say I'm happy about the situation, but hey, what can I do! The stupid part is that I already got him under my skin and now it's gonna take a while when I'm totally normal again. But it's not bad. I mean, I've experienced much worse. And this is a piece of cake in comparison to other stuff I've been through. Speaking of the cake, I made a superdeliciousbadmotherfucker applepie yesterday. This is one of the first cakes I've baked this year that has a normal consistence. It tastes good and it looks good. That is something new to me! Usually you have to eat the pies made by me with spoons or something.. Well, progress is always good, now isn't it!
Today I feel easy like Sunday morning! I did some laundry and now I feel like going around the lake with my rollerblades. I should do it while I still can. The autumn is pushing so hard and the air is getting frostier and frostier every day. But in a way I like it. It's nice to wear autumn-clothes, because I love wearing many layers of clothes and right now I am able to do it. The weather is not so confusing any more, that's good.
This old couple outside my house is doing something really weird. I wonder what are they up to..
But hey, if you excuse me now, I'm gonna go home and have a heart attack. Nah, I won't, but it's just a cool thing to say.

Royale with cheese.

spassiiba, idiitje nahhui!

kolm nädalat ja nüüd siis niimoodi. alkohol on kuri ja mind ajab närvi, et sommid nii kuradi kindlalt igasuguseid seadusi järgivad. ma ei saanud baari sisse. ja ma nägin kahte langevat tähte, jälle käisin katustel.

nii ei saa rallit sõita.

Kui palju pühasid sõnu sa ka loed,

Kui paljusid sa kõneled,

Mis head nad teevad,

Kui sa nende järgi ei talita?

uus algus

Mõtlesin, et kuna võib-olla kellelegi pakub isegi huvi, mis minu elus siin Soomes toimub, siis peaks paar rida vahepeal ikka kirja ka panema. Ja ometigi peab ju oma mölapidamatust välja elama. Ma tegelikult kirjutan igapäevaselt oma päris päevikusse ka, niiet palun ärge olge kurjad, kui daily siit mingit uut asja ei leia eest. Ega nii põnev ka pole. :P

Tegelikult praegu on hästi naljakas olla. Ma olen üksinda kodus, ema on Eestimaal. Ta peaks homme tagasi jõudma. Ma olen suht tubli olnud täna - hommikul koristasin kogu korteri ära tolmuimejaga ja nüüd vahelduva eduga olen üritanud oma inglise keele järjekordset raamatut lugeda (kolmas juba selle kooliskäidud aja jooksul), aga see on eriti nilbelt raskes keeles kirjutatud ja jube kaua aega võtab lugemine. Ja mis kõige õudsem, see raamat mõjub mulle nagu täielik unerohi! Emily Bronte(e peal on ö täpid ka) "Wuthering Heights". Iseenesest sisul pole väga vigagi. Mingit armastuslugu ta jutustab.

Nii, minu siiamaani Soomes oldud elust siis. Kool algas mul suhteliselt vara, võrreldes kodumaaga. Selleks ajaks, kui teie koolipinki nühkima hakkasite, olin mina juba uue reshiimiga ära harjuda jõudnud. 14.august oli see kuupäev, kui minul esimene koolipäev oli. Esimene koolipäev piirdus ainult aktuse ja klassijuhatajatunniga. Aktus ei olnud midagi pidulikku, direktor rääkis, et ta oli vahepeal vanaisaks saanud (kogu kool juubeldas - erinevalt RaMist on direktor autoriteet..) ja siis, et kooli territooriumil ei tohi suitsetada. See oli enam-vähem kõik.

Klassist ma teadsin suuremat osa inimesi juba enne, kuna ma olin nendega Voionmaan Koulus koos käinud. Seega mingit väga suurt matsu täiesti võõrasse keskkonda minemisega ei olnud. Kui väga aus olla, siis ei ole ma tänaseni ära ühendanud, et ma üldse ära kolisin Eestist ja nüüd totaalselt teises kohas elan. Kummaline. Uue kooli shokki polnud ka. Mis toimub? Aga siiski, uusi tuttavaid palju ja rohkemgi veel. Esmapilgul tundus kenade isaste olevuste eksistents kuidagi küsitav, aga üks kena tüüp jäi silma küll. Tema juurde me jõuame veel tagasi!:D

IB ei ole kahjuks mingi naljategemine (see on see rahvusvaheline süsteem, milles ma õpin). Esimest korda elus tunnen motivatsiooni kooliskäimiseks, aga meelakkumine see just tõesti pole...

Hmm, mis seal ikka. Elu on tegelikult ühesugune igal pool. Siiamaani on mul pidevalt käed-jalad suht tegevust täis olnud ja koduigatsust pole tulnud. Mõndasid inimesi ehk tahaks väga näha, aga need, kes on igatsemist väärt, jäävad alles ka siis, kui ma kuskil täiesti karuperses olen (mis suht toimub praegu), ma vähemalt loodan. See koduigatsuse teema on ilmselt seotud sellega, et ma ei ole ära ühendanud oma teise riiki kolimise teemat. Aga jah, võib-olla on ka nii parem. Ma arvan, et esimene mats tuleb mul siis, kui ma sügisvaheajal Eestisse lähen tagasi. Ei taha väga, kui nüüd ausalt öelda. Ma loodan, et asjad halvaks ei lähe siis. Õnneks tuleb Juulia minuga suure tõenäosusega Eestisse kaasa ja siis, kui mul tükike Soomet on olemas, ehk ei ole nii kummaline see tagasiminek. Mentaalselt frustreerivaks ei taha ma seda lasta.
Soomlased on ka peoloomad.

Ja teate, kui palju talutavamaks teeb igapäevaelu fakt, et sul on Keegi, kelle peale mõelda ja kes toob totaka naeratuse näole ka kõige masendavamal hetkel. (Mäletate, ma mainisin ühte kena poissi, kes mulle esimesel päeval silma hakkas? Tema on Marko. Minu Mr.Brightside. Elu käib kummalisi radasid pidi - järjekordselt olen ühe muusiku otsa koperdanud ja see juhtus enne, kui ma teada sain, et ta muusik on. Heh, ma olen vist krooniline selle koha pealt.)

Mulle meeldib see, et ma praegu elan kuuenda korruse korteris, minu toast on järvevaade ja mul on ainult 15 minutit rahulikult kooli kõndida! Väga superluksuslikult mugav. Tulge külla!:)

Kirjutada ja joonistada võib mulle ka. Aadress on siin:
Schaumanin Puistotie 15 B 48
40100 Jyväskylä
Finland

Siin on palju katuseid, mida mööda käia.

Huvitav, kuidas teil seal elu läheb?