It's all so iffy!

Well, howdy, mates. Felt like writing in English tonight. It's so strange to cognitively realise those little things every now and then. Even when they are minor aspects of life, they keep freaking me out so bad! Seriously, what's up with that?! With every little piece of knowledge I obtain there grows a need for more. Everlasting consumer society relflects here, perhaps (and here I just have to mention that I purchased this very nice scarf today, even though I didn't have a desperate need for that and it was just a beautiful accessory. "Diamonds are a girl's best friends";))? It is like getting stuck in and endless circle of questions. The more you know, the more you want to know. I know that I don't know a thing. But I guess the important part is, that I want to know. I NEED to know. I had this very inspiring conversation with my mum's friend, who is also a lecturer at the University of Tartu and she paid us a visit today. An incredible lady she is. She is such a bohemian, yet so much on the ground with her feet. She managed to inspire me into deeper research in the questions that have been puzzling me recently. I just realised that I have to try to retain my curiosity. This is what keeps the circle going. I find it rather captivating. What a marvellous amount of information to acquire there is - impenetrable!
By the way, you people, who think Finnish and Estonian folks are alike, you might want to think again! A culture shock, perhaps let's put it that way, hit me. Can you imagine - no such thing as friendship between a male and a female exists without any implications. It just doesn't happen here. There's always a catch. And not to mention that when one happens to walk up to a stranger in the street to just talk to them... It's almost inappropriate. They do, sometimes, do it. But this sometimes is when ... they're drunk. Go figure! I thought I was weird. Not implying anything, though. Man, this world has some twisted ways of functioning. And you know what's random? My Biology teacher speaks Estonian to me every now and then. That's kind of scary.

To be drunk while young and fresh. Oy!

Meelerahu is the ultimate state of being.

Täna oli hea päev, sest (mõned põhjused):
*ilus jaanuarikuune talveilm (päike ja suurematsorti miinuskraadid)
*üle pikema aja sai heade inimestega rääkida (Piret, Hando, Linnu <3)
*Soniaga Coffee House'is oli liiga lahe
*purjus Nik, Ida ja Mikael tulid külla ja nii lahe oli jaurata
*JP lisas mind endale msni:)!!! !!! !!! See on liiga hullult lahe.
*mul on rahustava mõjuga tablett sees
* ...

It's the little things that make the world! Aga üle pika aja on tõesti mõnus olla. Life has its ups and downs and one just has to take more than maximum out of those ups to survive the downs.

All-zen!

Good girl!

Ma suutsin eile trennis oma väikese sõrme jätta 5kg kaaluva ketta alla ja nüüd on seal mõrakene. Hästi tehtud, kas pole. See on nõme, sest ma ei saa korralikult trükkida (kirjavigu tuleb palju) ja tavalise pastakaga ka ei saa kirjutada - parem käsi! Soome erakorralise meditsiini süsteem imeb lurinal, aga võib-olla on asi hoopis selles, et ma elan "väikelinnas". Suure hunniku valuvaigistite all oli suht naljakas olla - ma vist kogesin maailmarahu. Ja meesarst (noor) oli suht kena :D. See on lahe.

Ma panin JP-le oma msniga note'i taskusse. Huvitav, mis edasi saab. Reede oli lahe (kui sõrm välja arvata), JP-wise!

Ja nii muuseas istusime Soniaga (Marsh) mingi 6h Coffee House'is ja parandasime maailma. It was so cool:)! Nüüd ma ainult ei tea, kas peaks täna kuskile pidusse minema, või mitte. Juua eriti tark vist ei ole, eriti kui mul sellised toredad kanged valuvaigistid on peal... We shall see.

Nugadega pidu.

Nonii. Soomega olen nüüd jälle ära harjunud, koolirütm, mis surub väga tugevalt selga, on jälle sees ja matab hinge rohkem, kui kunagi varem. Ma sain näiteks eile teada, et mu historical investigation (uurimustöö, tere) tähtaeg on 6 nädala pärast ja ma pole veel ühtegi raamatut läbi lugeda jõudnud sel teemal. Ma teen nimelt selle metsavendadest. Aga õnneks ma nüüd sain juba 2 raamatut ja eks ma siis loen. Kunagi peab valmis ka kirjutama. Aga see selleks. Kool nagu kool ikka, mõne pisikese vürtsiga igapäevarutiinides, mis on äärmiselt positiivne.
Selle meie kooli vanade tantsude peoga on hullu sädistamist olnud viimastel päevadel. Ma ei teagi nagu, kas nüüd lõppkokkuvõttes minna, või mitte, kuna Emmi tuhnis mulle ühe mingi oma sõbra (kusjuures, suhteliselt kena välimusega isegi), kes oleks nõus mu paariline olema. Ma olen oma paari loomisega umbes pool aastat hiljaks jäänud, võrreldes "tavaliste" soomlastega. Nende jaoks on üldse kogu üritus hullult big deal... Ei mõista, minu jaoks on suhteliselt pohhui (ma ei saa ikka üle sellest, kui väga see sõna mulle meeldib)!

Mulle meeldivad võõrad inimesed. Eriti need, kellega pilgusõprus tekib. Isegi rohkem, kui pilgusõprus. See on nii hullult lahe, mis jaur ühe mu koolivennaga toimub, keda ma ei tunne ja me ei ole kunagi korralikult rääkinud. Ei midagi suurejoonelist, kuid piisavalt ärevust ja seda, et igapäevane hall ja sombune tunduks veidikenegi vikerkaarevärvilisem. JP.

This is all beyond random, seriously. But I love it. It's the little things that make the world! Hell yeah.

Tegelikult on elu ilus ja kõik on täpselt nii positiivne, kui positiivseks sa ise viitsid enda jaoks kõik mõelda. Tsill, noh! Ainuke asi, mis looduse poolt natuke õel on, on see, et tuleb igavene persetäis lund maha ühe ööpäevaga, siis järgmine päev on suur sula ja siis lükkab jälle palju miinuseid temperatuuriskaalale. Nii ei ole ilus teha, libedaks läheb ju!

Kui ma vaid natuke rohkem viitsiks...

Uus.

Tere kallid kaasmaalased ja -kannatajad. Kõige toredamat uut aastat teile kõigile. Lubbooo!