Nonii. Soomega olen nüüd jälle ära harjunud, koolirütm, mis surub väga tugevalt selga, on jälle sees ja matab hinge rohkem, kui kunagi varem. Ma sain näiteks eile teada, et mu historical investigation (uurimustöö, tere) tähtaeg on 6 nädala pärast ja ma pole veel ühtegi raamatut läbi lugeda jõudnud sel teemal. Ma teen nimelt selle metsavendadest. Aga õnneks ma nüüd sain juba 2 raamatut ja eks ma siis loen. Kunagi peab valmis ka kirjutama. Aga see selleks. Kool nagu kool ikka, mõne pisikese vürtsiga igapäevarutiinides, mis on äärmiselt positiivne.
Selle meie kooli vanade tantsude peoga on hullu sädistamist olnud viimastel päevadel. Ma ei teagi nagu, kas nüüd lõppkokkuvõttes minna, või mitte, kuna Emmi tuhnis mulle ühe mingi oma sõbra (kusjuures, suhteliselt kena välimusega isegi), kes oleks nõus mu paariline olema. Ma olen oma paari loomisega umbes pool aastat hiljaks jäänud, võrreldes "tavaliste" soomlastega. Nende jaoks on üldse kogu üritus hullult big deal... Ei mõista, minu jaoks on suhteliselt pohhui (ma ei saa ikka üle sellest, kui väga see sõna mulle meeldib)!
Mulle meeldivad võõrad inimesed. Eriti need, kellega pilgusõprus tekib. Isegi rohkem, kui pilgusõprus. See on nii hullult lahe, mis jaur ühe mu koolivennaga toimub, keda ma ei tunne ja me ei ole kunagi korralikult rääkinud. Ei midagi suurejoonelist, kuid piisavalt ärevust ja seda, et igapäevane hall ja sombune tunduks veidikenegi vikerkaarevärvilisem. JP.
This is all beyond random, seriously. But I love it. It's the little things that make the world! Hell yeah.
Tegelikult on elu ilus ja kõik on täpselt nii positiivne, kui positiivseks sa ise viitsid enda jaoks kõik mõelda. Tsill, noh! Ainuke asi, mis looduse poolt natuke õel on, on see, et tuleb igavene persetäis lund maha ühe ööpäevaga, siis järgmine päev on suur sula ja siis lükkab jälle palju miinuseid temperatuuriskaalale. Nii ei ole ilus teha, libedaks läheb ju!
Kui ma vaid natuke rohkem viitsiks...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment